Punamusta avalehe uudised| Intervjuu: Olukorrast Kreekas |
| Neljapäev, 17 Juuni 2010 23:03 |
 Aadressil www.occupiedlondon.com/blog asub lehekülg, mis alates 2008 aasta detsembrist, ajast, mil Ateena politsei mõrvas 15-aastase Alexandros Grigoropoulose, on toonud meieni uudiseid otse Kreeka tänavatelt ning tõlkinud ja avaldanud kohalike gruppide avaldusi ehk on olnud üks väheseid ja parimaid inglise keeles Kreeka autonoomse anti-autoritaarse liikumise tegemisi kajastav veebilehti. Nende meeskonda kuuluvad inimesed Ateenast, Thessalonikist ja Patrast. Et paremini mõista, kuidas Euroopa aktiivseim ja tugevam anarhistlik liikumine toimib, küsis PunaMust OL'ilt seitse küsimust, millele nad olid rõõmuga valmis vastama.PunaMust: Tulles riigist, kus on kõige rohkem 50 aktiivset anarhisti, on raske ette kujutada, mida tähendab "anarhistlike rajoonide", nagu Exarchia, olemasolu. Rääkige sellest lähemalt ja kuidas see on arenenud selleks, mis see täna on? Occupied London: Sellele on natuke raske vastata, võib-olla sellepärast, et Exarchial on veidi müütiline imago. Kuigi pole absoluutselt tõsi, et see on üleni "anarhistlik rajoon" on siiski tõsi see, et enamus anti-autoritaarset ja anarhistliku tegevusest on just sinna koondunud. Põhjused selleks on ajaloolised. Paljud Ateena ülikoolid olid või on siiani seal ja siinsed ülikoolid on kaitstud nn akadeemilise varjupaiga seadusega, mis ei lase politseil ülikoolidesse siseneda, akadeemilise vabaduse nimel. Seetõttu liiguvad meeleavaldajad, nende seas ka anarhistid, tavaliselt ülikoolide poole. See ala on olnud traditsiooniliselt poliitline keskpunkt - üliõpilased, kunstnikud ja erinevad poliitilised aktivistid segunevad seal. Samal ajal on siiski anarhistlikud aktsioonid Exarchiast aina rohkem väljapoole levimas, õnneks! Ateena äärelinnades on kümneid anarhistlikke gruppe, nii palju anarhistlikke kohti ja gruppe pole olnud siin riigis vähemalt viimasel 30 aastal, see on ennenägematu olukord. PM: Eesti peavoolumeedia ei räägi Kreeka sündmustest väga tihti ja kui seda tehakse, siis on see tavaliselt väga ebaprofessionaalne ja hukkamõistev (isegi peavoolumeedia kohta). Alati räägitakse "vägivaldsetest märatsemisest ja meeletust kaosest". Kas räägiksite sellest osast anarhistide tegevusest, mida meedia ignoreerib? OL: Anarhistid on seotud väga paljude erinevate tegevustega. Enamik meist tegeleb igapäevaselt mõne liikumisega seotud asjaga. Squattides millegi tegemine, erinevatel assambleedel osalemine, tekstide kirjutamine, iseorganiseeruvate naabruskondade koosolekud, anarhistlikud raadiojaamad, raamatu ja muud festivalid, seintele hüüdlausete kirjutamine, plakatite tegemine (enamus linna tänavatest on kaetud posterite ja poliitliste hüüdlausetega), kontsertid ja peod iseorganiseeruvates ruumides või avalikes kohtades (enamasti anarhistidest vangide või gruppide endi toetuseks), iseorganiseeruvate parkide rajamine (näiteks Navarinou park Exarchias), protestid, kui midagi, mis inimestele ei meeldi toimumas on (väga erinevad aktsioonid), solidaarsus vangide või streikijatega. Meeleavaldustel osalemine ja muidugi tihti toimuvad ka vägivaldsed aktsioonid. Anarhistlik skene Kreekas on kasvanud tänu selle igapäevasele tegutsemisele ja vastu-informatsioonile, mis hoiab inimesi anarhistliku praksisega kursis. See ei tähend, et ühiskonnal oleks suurt probleemi poliitlise vägivallaga, kui see on hästi organiseeritud ja ohvriteta. On normaalne, et "vaatemängu ühiskonnas" saavad vägivaldsed aktsioonid enim meediakajasust. Tegelikkus on, et anarhistlikel gruppidel enamikes naabruskondades, suuremates linnades ja ka maakohtades, on võimalus suhelda ülejäänud ühiskonnaga otse ja seega muuta meedia propaganda vähem ohtlikuks. PM: Kuidas Kreeka peavoolumeedia anarhistide tegemisi kajastab ja milline on nn avalik arvamus liikumise kohta? Kas näete peavoolumeediat kui vaenlast või võimalust oma häält rohkem kuuldavaks teha? OL: Anarhistlik liikumine Kreekas ei tee traditsiooniliselt peavoolumeediaga mingit tegemist ja peab seda riigi relvaks. Me pole kunagi meediat kasutanud ja üks levinud hüüdlause on "kõnts, äraandja, ajakirjanik". Ainult mõned grupid (nagu näiteks Anitautoritaarne Liikumine) või mõned kamraadid on andnud meediale intervjuusid ja teised anarhistid on seda tugevalt kritiseerinud. See on aidanud liikumisel luua vastu-informatsiooni struktuure, mis on meie endi kontrolli all ja muudavad meie jaoks peavoolumeedia täiesti kasutuks. Meedia enamasti ei kajasta anarhistide aktsioone positiivselt, kuid see ei tähenda, et ühiskond sama arvab. "Avalik arvamus" on midagi, mida meie arust mõõta ei saa ja tore hüüdlause on "avalikul arvamusel puudub arvamus". PM: Kas anarhistliku liikumise enda sees on olnud suuremaid vaidlusi kasutatavate taktikate üle (näiteks "vägivald" vs patsifism)? Kas te olete selles osas ühel meelel või eksisteerib mingi lõhe "vägivaldsete" ja patsifistidest aktivistide vahel? OL: Ükski anarhistlik kollektiiv ennast patsifistlikuks pole nimetanud, seega sellist lõhet ei eksisteeri. Vägivald on tavaliselt mingi asi, mida vahel vältida ei saa ja mis sõltub eesmärgist. Osad kasutavad vägivalda, teised lihtsalt aktsepteerivad seda või ei poolda ise, kuid ei hakka selle vastu. Peale 5. mai sündmusi (kui viimaste aastate suurimal meeleavaldusel süüdatud pangahoones kolm töötajat hukkus), kritiseerisid paljud anarhistide kollektiivid avalikult ja teravalt eesmärgitut vägivalda ja vägivalda, mis ületab aktsiooni eesmärgiks vajaliku. Enamik gruppe on selles osas oma arvamuse öelnud ja nüüd saab näha, mis selle anarhistliku liikumise enesekriitika tulemus on (üks vähestest kordadest viimastel aastatel, kui nii avalikult ja teravalt kriitikat tehtud on). Kuna sa küsid kamraadide vahelise lõhe kohta, siis me ütleks, et liikumise struktuurid on autonoomsed, tähendab, et igal grupil on oma protseduurid. Loomulikult osad grupid koordineerivad ja suhtlevad omavahel rohkem, kui teised. Mõned grupid pole teistega nii lähedased, kui osad, aga üldiselt nende vahel suuri probleeme pole. "Anitautoritaarne Liikumine" on organisatsioon, millel on oma grupid paljudes linnades üle riigi ja millega teised anarhistid mingit tegemist ei taha teha, see vahe pole tekkinud aga patsifismi pärast, vaid pigem erinevate arvamuste tõttu, kuidas grupid organiseeritud peaksid olema ja ka muude probleemide pärast. PM: Paar aastat tagasi võttis ühest meie meeleavaldusest osa kaitsepolitsei töötaja, kes ennast küll ajakirjanikuna tutvustas, kuid kes siiski paljastati. Millised on Kreeka vastavate asutuste töömeetodid ja millised on olnud teie kokkupuuted nendega? OL: Telefonide pealtkuulamine on Kreekas väga sage asi ja kõik anarhistid on sellest teadlikud (politsei on ka ise pealtkuulamise kohta infot lekitanud, et inimesi terroriseerida). On olnud ka tõestatud juhtumeid, nii et pole kahtlust, et see toimub. Me kasutame selle vastu kõiki vajalikke turvameetmeid, kuigi neist alati ei piisa. Infiltreerumine suurte assambleede ajal on midagi, mida alati vältida ei saa, aga üldiselt on kõik sellised üritused turvalised, ent kui me selles kindlad pole, siis me ei räägi asjadest, millest politsei teada ei tohiks (seegi pole alati õnnestunud, aga see on kõigil meeles, kui ruumis on keegi, keda keegi ei tea). Meeleavaldustel on olukord veelgi raskem, kuid mitmel korral oleme suutnud agente paljastada ja neil on sellest suuri probleeme tulnud. PM: Paljud Euroopa Liidu valitsused üritavad meeleheitlikult eurotsooniga liituda, ka meie oma. Kui suurt rolli teie arvates EL ja euro on mänginud selles, et Kreeka hetkeline olukord selline on? OL: See küsimus nõuab head majanduslikku analüüsi, et sellele vastata. Anarhistlikud grupid on kirjutanud raamatuid, mis analüüsivad situatsiooni ja annavad hea ülevaate sellest, mis riigi majanduses tegelikult toimub. Euro on aidanud kapitalil laieneda ja see on andnud veel rohkem võimalusi kapitalistidele kreeklasi ja immigrante, kelle hulk peale euro kasutuselevõttu mitmekordistunud on, ekspluateerida. Töölisklassil ei ole eurost midagi võita. Kui euro tuli, muutusid kõik kaubad kallimaks, kuid palgad jäid madalaks. Leiti uus võimalus laene võtta ja nüüd on tööliste kohus kapitalistide kasum kinni maksta. Peale seda paljud tehased suleti, sest kulutused olid väga suured (palgad eurodes) ja hind oli müümiseks, võrreldes kaupadega, mis tulid devalveeritud rahaga riikidest, liiga kallis. Siin on palju aidanud töölisliikumine. Kui kapitalistid tahtsid palkasid langetada, siis tööliste poolne vastupanu ja sotsiaalne konkurents üldiselt ei lubanud sellel juhtuda. Probleem ja kriis on süsteemis endas, isegi, kui Kreekal oleks oma raha. On normaalne, et valitsused üritavad eurotsooniga liituda (Kreeka valitsus tegi sama ja isegi valetas tegeliku majandusliku situatsiooni kohta), sest kasumid kapitali eest on suured. Kusjuures, ükskõik, kes selle poliitika vastu rääkisid, tituleeriti konservatiivideks! PM: Kreeka valitsus ja meedia üritab meile selgeks teha, et see osa populatsioonist, mis pole praeguse poliitilise situatsiooni, või isegi kapitalismi või riigiga rahul, on vähemus. Kas tunnete, et viimasel ajal on rohkem inimesi liitumas anarhistliku või vasakpoolse liikumisega või pigem vastupidi? OL: Raske öelda, mida enamus inimestest arvab. Küll aga on meeletu viha ja sotsiaalne situatsioon plahvatuslik. On üldine pahameel poliitilise süsteemi vastu, ja see pole mitte ainult anarhistide hulgas. Paljud inimesed ei taha kapitalistliku süsteemi täielikku hävitamist, vaid soovivad mõningaid muutusi. Poliitikud kardavad tänaval liikuda ja ükskõik, kes seda teeb, satub tavainimeste pahameele või isegi vägivalla alla. Kindel on, et anarhistlik liikumine on kasvav ja aina enam inimesi pooldab anarhistlikke argumente, isegi, kui kõigega ei nõustuta. Muidugi on ka natsionalistlikud ideed tugevad ("Kreeka vs IMF" jne). Ja iga päev võib ainult arvata, kuhu poole see parasjagu kaldub. Populatsioonist see osa, mis pole poliitilise süsteemiga rahul, on hiiglaslik, kuid see ei tähenda, et nad oleks valmis riigi ja kapitali vastu ülestõusma või et nad on anarhistid või vasakpoolsed. Paljud illusioonid (sotsiaaldemokraatia ja riiklik protektsionism jne) on aga kadunud.. |
Comments
Intervjuu kohta: aitäh, huvitav oli, kuigi intekatega on alati see häda, et võiks pikemad olla.